Eellugu

Viimane Ironman millel ise algusest lõpuni läbi tegin, toimus 2018. aastal. Pärast otsustasin aja maha võtta ja treenida omasoodu nii nagu sisetunne annab. 2019. aastal keskendusin ainult pikkadele madala pulsiga trennidele. Võistlesin ainult mõnel võistlusel ja harva läks pulss üle 150. Eriti korraliku baastreeningu sain iga kord Enervit jooks-matkadelt, kuhu vedasin kaasa alati ka vähemalt 7-8 töökaaslast ja ise aitasin tempot hoida grupi ees. Toonust ja jalga soojas aitasid hoida Klubi (TriPassion) grupitreeningud. Mõnus vahepala olid ka jooksud ja mõned rattasõidud koos kalli abikaasaga (osa jookse sai teha ka abikaasa kärus oleva lapse ja vöö külge kinnitatud koerarihmaga).

Kuna otsustasin, et 2019 puhkan, siis kohe hooaja lõpus esimese vooruga registreerisin ennast Otepää 2020 poolikule. Täispika osas ma ei olnud kindel ja otsustasin vaadata, kuidas hooaeg läheb. Hooaeg siis läks nii, et tuli pandeemia ja Otepää lükati edasi Tallinna 70.3. Korraldajad pakkusid variante ümberregistreerimiseks, millest ükski mind ei kõnetanud. Kõnetas hoopis äkki saaks teha Tallinna Ironmani ja keskenduda ainult sellele ühele päevale see aasta. Korraldajate vastutulelikkus võimaldas hakata treeningplaane seadma.

Ettevalmistus

Esimese hooga mõtlesin, et mis siis ikka. Baas ju olemas, paneme kalipsoga starti ja teeme selle asja ära. Kuni hakkasin analüüsima oma treeninguid ja selgus tõsiasi, baas vastupidavusest ei piisa, et läbida täispikk. Garmin „karjus“ juba pikemat aega High Aerobic shortage. Sain aru, kui tahan nüüd kiirelt veel võtta, mis veel päästa annab, siis vajan heade spetsialistide abi. Kedagi, kes räägib minuga samas keeles ja omab kogemusi, mis mul puudu. Paljud klubikaaslased kiitsid meie klubis kunagi jooksu ÜKEt andnud Henek Tomsonit. Kui kuulsin siit-sealt ühe kõrvaga huvitavatest kavadest ja inimeste frustratsiooni hüüetest samas entusiastlikult rõkkavalt kommentaare, („Mul see nädal 3 VO2MAX trenni, mul tunne nagu tippsportlasel“, „Oehh, need trennid on põnevad kuid väga rasked“) oli pilt selge.

Pärnu jõe triatlon

Võistluse ajal oli motivatsioon kõrge ja sai seal pingutatud isegi max pulss (181). Ujumises ei olnud mingeid imesid, teadsin, mis suudan ja selle ka saavutasin. Rattas lootsin ise veidi paremat tulemust, samas ei olnud ka pettunud. Jooks see-eest oli üllatus, kus suutsin hoida elu kiireimat keskmist tempot (4:50).

Enne „koduse“ Pärnu jõe triatloni eel võtsin julguse kokku ja kirjutasin Henekile. Leppisime kokku, et hakkame peale Pärnut koostööd tegema ja edasi liikuma. Eesmärgid paigas alustasin etteantud plaani täitmist, mis oli meeldivalt põnev. Järgnesid nädalad, mis lendasid kui oleks pilves. Iga nädalaga nägin, kuidas mul kõik näitajad tõusevad ja enesetunne paraneb kui suurematel kiirustel lõike teen. Pea iga jooksutrenn andis kell mulle uue laktaadi näidu ja rattas soovitas kompuuter kogu aeg uusi FTP näite. Põnev, motivatsioon kõrge ja siht silme ees, Tallinna Ironman siit ma tulen. Samas oli vaja paar etappi veel enne läbida, testiks poolik Kuremaal ja koormustest.

Triatlon Estonia poolik distants Kuremaal

Kuremaale läksin juba kohale eelmine õhtu, et hommikul oleks mõnus sisuliselt otse voodist starti minna. Kaasas ka isiklik fännklubi (juba lugematu kordi tagasi valitud ühehäälselt kubi president: minu Armas-Kallis Abikaasa ja klubi auliige minu Tiburull, teised fännklubi liikmed jäid koju säästma enda häälepaelu ja harjutama tantsukavasid Tallinna Ironman jaoks). Triatlon Estonia on teada tuntud oma heas korralduses ja eeskujulikus hinnapoliitikas, olen sel võistlusel lausa 2 täispikka teinud seal hulgas ka minu esimene.

Ujumine

Käis pauk ja kell käima. Meeles mõlkus ja kehas meenusid vanad head Mereväe ajad, mil sai vahest ka tormisel merel oldud ja nauditud, kuidas laev kõigub ning üles-alla liigub. Esimene pool ujumisest peksis laine vastu pealage ja nii mõnigi kord sai keha kehvade vedelike varude eest hoolitsetud, et rattal ei peaks nii palju vedeliku joomise peale energiat kulutama. Sisuliselt tagasipööre ja kuhu kadus see laine, mis pidi mind nüüd kui surfarit tagasi kandma? Selgus, et mingi nukk ees ja mõni kümmend meetrit kaldale lähemal olev tagasi ujumise rada on selle kaldanuki taga peidus. Mis siis ikka,
libisen, tõmban hinge, hoian kurssi. Mingi hetk tundsin, kuidas laine hakkas kandma ja tõukas hoogu juurde. Nii ta siis läks, endalegi üllatuseks sai kiirelt see ujumise osa läbi. Jooks vahetuselasse, kalipso kotti, kiiver pähe ja edasi ratas käekõrval. Mount line ja põmm, edasi.

Ratas

Ratta alguses karjus kell, et olen liiga kõrgel pulsil, see aga taastus varsti. Oli nauding sõita lapsepõlve teedel, kus sai omal ajal kokukaga tsillitud, nüüd siis suhteliselt hea varustusega, mille taha midagi ei jää. Teadsin, et rajal on veel endisi kohalikke, niisiis kuskil teise ringi poole peal tuiskas tõusul minust mööda Heiko Sepp, kes oli vormistamas oma üldvõitu pikal distantsil. Kuna kohe tuli laskumine ja mina hoian nii tõusul kui laskumistel samu watte, siis veeresin Heikost mööda. Olin uhke enda üle, Wauu, Heikost mööduda, see on juba tase :P Õnneks oli mu eufooria lühike ja juba järgmisel suuremal tõusul oli Heiko nagu postist möödumas. Proovisin hoida vahet, et tempos püsida, aga need lisakilod, mida kaasas tassin tõstsid watte liiga üles. Pidin laskma tal mina. Rattarajal sai sõita suhteliset värskelt pinnatud teel paduvihmas ja tuules, see ei morjendanud mind absoluutselt. Kiirust ei vaadanud, hoidsin ainult etteantud võimsust, et testida täispikaks vastupidavust. Ratta lõpp oli nii, et pilt pidi eest minema, nii uduseks läks ja nähtavus kadus kuhugi… Nimelt läks visiiril udu järjest läbipaistmatuks, pidin paaril korral lausa visiiri eest võtma ning puhastama, millest oli abi täpselt 15 sekundit :P

Jooks

Jooksule minnes oli tunne super ja proovisin saavutada oma plaanis ette nähtud pulssi. Kahjuks ei tahtnud tol päeval süda nii kiiresti enam lüüa ja ei lasknud kiiremat jooksusammu. Esimese ringi lõpus võtsin Coca-Colat, mis oli vist viga. Mingi hetk tundsin pistmist, mis kärpis tempot veelgi ja ei lasnud pulssi enam üldse kõrgemale. Nojah, nüüd oli selge, kui senimaani olin veel oma vanusegrupi poodiumi kohal, siis tagant tuli kaks jälitajat, kellele pidin oma koha järjest loovutama. Mis siis ikka,
keskendusin korralikult lõpetamisele ja nii ta läks. Elu kiireim poolik, isiklik poolmaratoni rekord! Peale võistlust asusime teiper nädalatele, kus sees oli mõõdukalt taastavaid trenne, massaaži ja koormustest. Koormustesti tulemus oli see, et olen terve mees ja võin võistelda. Muu infoga sealt kahjuks midagi peale hakata ei ole, sest andmed olid liiga vastuolus minu treeningute ja võistluste sooritus andmetega. Peamine eesmärk minu enda jaoks oligi olla kindel, et süda korras ja võin hakata pikemaks pingutuseks
ette valmistama.

Enne Ironmani tehtud treeningud näitasid head vormi ja korralikku minekut. Tundus, et see on nüüd siis realiseerimise küsimus. Isiklik eesmärk oli teha kiirem aeg kui seni ehk siis oleks olnud rahul alla 11 tunni tulemusega, Heneki tabel aga lubas 10:30. Ise uskusin ka, et 10:30 on reaalne ja olen selleks võimeline. Eeldasin, et nädal aega enne sättida ennast vara tõusmise režiimi aitab mind. Niisiis harjutasin ennast tõusma igal hommikul kell 5:30, mis pidigi olema minu võistluspäeva äratus. Niisiis võistluse nädalal proovisin õrnalt kõikki distsipliine katsuda ja sekka sutsakas ka võistlustempot. Kõik tundus ideaalne ja liiga hea, et tõsi olla.

5. september 2020 IM Tallinn

Hommikul kell 04:00 läks uni ära. Kogu nädala sees värelenud ärevus oli haripunktis. Proovisin ennast magama sundida veel kuni kella viieni, siis uinusin uuesti. Äratus oli ootamatult vara 5:30. Tõusin ja tundsin, et väike väsimus kehas. Hiljem analüüsides ja Garminit vaadates selgus, et ma olin terve nädala vara tõustes harjutanud mitte vara ärkamist, aga väsinult tõusmist. Kui seda teha mitu päeva järjest ja mitte lasta endal välja puhata siis kuhjub see nädala lõpuks kehas.

Hommikul siis tavapärane puder chia- ja päevalilleseemnetega. Asjad autosse ja kalli abikaasa juhtimisel stardi poole. Autos vesteldes ei olnud tunnet eriti, et tänane päev pikemaks pingutuseks võiks kujuneda. Üleüldse tundsin suurt hirmu ees ootava ees, hirmu tunnete ees nagu "Tule maha kui raske", "Mis sa ikka siin ennast piinad" jne.
Vahetusalas siis ratta check, rehvidel rõhud üles, moonakott bentosse ja jook paaki, raamile veel vesi suu loputamiseks ja niisama sulistamiseks. Seejärel vudinal stardi poole, mis oli tubli 600 meetrit jalutust. Viimased keha kergenduse protseduurid ja kalipso selga. Panin parasjagu käiseid kui kuulsin, kuidas käis stardipauk. Nüüd läks kiireks, müts ja prillid. Kiirema sammuga stardikoridori poole, kus oli juba korralik tropp tekkinud startivatest triatleetidest. Kuna vesi oli 16 kraadi siis otsustasin panna neopreem sokid ja neopreem mütsi. Mis hiljem selgus, et oli üsna suur viga.

Ujumine (1:19:07)

Ujumise algus oli paljulubav, sirutasin nii, kuidas suutsin ja tõmbasin ilusaid pikki tõmbeid. 500 meetrit split oli ka rahuldav, mis oleks lubanud, et nüüd olen soe ja võib hakata vaikselt tempot juurde panema. Prill, mis oli vahepeal uduseks läinud sai ka korra seisma jäädes puhtaks pühitud. Mingeid takistusi ei näinud, nähtavus niikuinii null. Uut kurssi seades tundsin, kuidas sokid jalas on vettinud ja vaikselt muutuvad raskeks ja neopreem müts oli haudumas peas. Ujumise ajal ei pööranudki sellele tähelepanu. Mingi hetk avastasin, et kaenla alt hõõruvad kombe käise õmblused. Järelikult sai kombe liiga vähe selga venitatud ja kalipso surus kuidagi käe aluse õmbluse vastu, mis hakkas liikuma. Mis siis ikka, ujusin edasi ja ka sellel ei lasknud ennast häirida, teadsin, et rohkem täna ma kätega niimoodi vehkima ei pea ja jooksus saab kuidagi hoida nii, et ei lõhu päris ära ennast. Nii sai siis parvetatud seda teekonda, suhteliselt sirgelt ja järjekindlalt. Kohati laine eest, siis küljelt ja ma arvan, et vist mitte kordagi tagant.

Ujumise ajal häirisid ka suunataju kaotanud kaasvõistlejad, kes ujusid risti mul eest läbi, diagonaalis jalgadesse jne. Füüsilisi kontakte ikka oli, muidugi tunduvalt vähem kui vanadel „headel“ mass startide aegadel. Split 2000, olin täiesti kindel, et see on 2500, kui vaatasin kella, siis pettusin, olin peas ujunud juba 500 meetrit rohkem. Kui tuli tegelik 2500 siis tundsin juba tüdimust ja tülpimust seal ulpimisest. Visualiseerisin juba veest välja tulekut, rattale ronimist. Watte, mis silme ees hakkavad kuvama. Lõpuks olingi viimase poi juures, kust oli veel ainult paarsada meetrit veest välja tuleku kaareni.

Hingates märkasin silmanurgast tuttavat nägu, see oli Titaanmees Raido. Ei pidanud paljuks talle viibata ja korra hüüda „Tere Raido“. Ta oli nimelt seekord tulnud vabatahtlikuna turvama ujumisrada SUPi lauaga. Sellistel hetkedel tunned, kuidas jõud tuleb ja motivatsioon edasi panna on suur. Oligi siis ujumise kaar, jalad põhja ja püsti. Veest kuidagi välja, aga oota, mis toimub, miks mu jalad mind kanda ei taha…. Imelik tunne jalgades ei lasnud joosta kiirel reipal sammul ratta poole. Eks siis sai töntsa töntsa taarutud vett täis sokkidega ratta poole. Ratta juurde jõudes avastasin, et alas enamus rattaid veel alles… Mõtlesin, et see ujumine siis nüüd nii kehva ka ei olnud kui kella pealt vaadates tundus.

T1 (6:41,7)

T1 kulutasin päris palju aega. Võtsin suhteliselt rahulikult, et kingad mugavalt jalga saada. Tuulekatted ja käised paika. Kiiver pähe ja nüüd juba reipamal sammul ratta mount line poole. Peas ainult üks mõte, kus mu kallis abikaasa on, pidi olema kuskil siin. Mount line-i üle astudes ja kuidagi ratta selga koperdades märkasingi raja ääres oma kallis naist, kes elas mulle niisuguse energiaga kaasa, et selle laksuga peaks hoidma soojenduseks vähemalt 300 watti ilma energiat kulutamata.

Ratas (5:23:46)

T1-st väljas panin kohe jalad tööle ja liikusin korralikult, silmanurgas inimestest tekkinud kaasaelajate rõkkav koridor läbi, mille kuulsin Musi häält kaasa hüüdes ja energia laengut andes. Edasi oli veel palju inimesi, kes kaasa elasid ja keda ma isiklikult tunnen. Silma jäi ka Margus, kelle hääl kostab vist ka Väänani. Jalgratta alguses oli paika pandud strateegia, et alustan rahulikult ja esimesed 10 minutit ei pingesta väga. Hoian ca 200 W ja proovin ennast käima saada. 10 minutit möödas hakkasin tempot kerima ja watte hoidma. Selgus imelik tõsiasi, mul on ainult 2 käiku täna kaasas üks on 150  ja teine on
300 watti. Vahepeal olla kohe kuidagi ei suutnud. Suur pingutus tundus hoida keskmist watti seal 210 ja 220 vahel. Nii kui tähelepanu oli mujal kukkusid watid ja kui hoidsin tähelepanu ühtlasel kerimisel olid vatid 300. Pidevat tõusev tuul ei teinud ka rattas olemist kergemaks. Oli ainult üks mõnus lõik kogu raja peale, kus tundsin, et on minekut ja jõudu hoida watte.

Toitumine kui neljas triatloni ala õnnestus minu arvates kõige paremini. Mingi hetk tundsin, et tarbin piisavalt nii toitu kui vedelikku. Esimeses punktis avastasin, et banaanid antakse seekord tervelt, mis on minu arvates väga hea. Parim toit sel päeval tunduski banaan. Vahele muidugi sõin batoone ja geele, soolakapsleid kord tunnis. Teise ringi lõpu poole tundsin, kuidas hakkan väsima ja vaikselt siiber sellest rattal olemisest. Alates viimasest Laagri tagasipöördest sõitsin nii nagu ei oleks ees jooksu, ega muud. Teisel ringil andis mulle energiat ka Kallis abikaasa, kes üllatas mind oma tantsu ja hüplemisega raja ääres. Eesmärki rattas ei tulnud, siiski jõudsin tervel ja ühes tükis T2, mis ka ju tegelikult saavutus. Küll minu plaanidest alles peale A, B ja C. Et siis Plaan D oli edukalt täidetud.

T2 (8:28)

T2 jalga maha pannes tundsin, et see ei ole üldse mugav. Jalatallad mõlemad tuimad ja krampis korraga. Proovisin kingi jalast võtta, et paljajalu edasi liikuda, kuid katted segasid ja ei hakanud sahmerdama. Komberdasin siis kuidagi oma rattaga numbri juurde, kuhu sain ratta panna ja kus ootas mind jooksuasjade kott. Istusin sinna samasse maha ja pidasin endaga läbirääkimisi edasise osas. Keha ei tahtnud kuidagi kohe nõustuda sellega, et ees ootab mõnus ja tempokas maratonijooks. Sain läbi ime kingad jalast ja jooksu asjad jalga. Ratta asjad kotti ja komberdades Jooksu raja poole. Üks kompromiss,
mis endaga istudes tegin, leppisin kokku endaga et käime korra tualetist läbi ja siis alles hakkame jooksusammu proovima. Nüüd tagant järele mõeldes T2 aja peale tundub mulle, et mis ma seal nüüd nii kaua tegin küll, sisemine kell sel hetkes arvas, et vast maksimum 5 minutit raiskasin seal.

Jooks (4:44)

Jõudsingi siis ammu oodatud jooksurajale. Jooksu algus oli jalgadele julm pingutus. Jalad lõid tuld ja valus oli kandasid maha toetada. Proovisin siis tasapisi ennast jooksule meelitada. Kuni esimesed 10 km sai joostud ja jalad juba tasapisi liikusid, siis sain hakata ka mingit jooksusammu taolist liigutust tegema. 12 km tundsin peavalu. Õnneks oli varsti Urmas, kellele edastasin palve äkki saab sebida kuskilt 2x500mg ibumaxi , enne kui uuesti Urmase juurde jõudsin leidsin meediku, kes minu palve täitis ja valuvaigistid ulatas 2x400mg ibu… miskine tablett. Teadsin, et see aitab kiirelt peavalu vastu ja saan edasi keskenduda jooksule. Keskendusin edasi siis jooksusammu hoidmisele, keha varustamisele energia- ja joogivaruga.

Edasi läks sujuvalt, kui välja arvata see osa, et pulssi ei suutnud ülesse saada, samas ei olnud ka eriti raske. Vahepeal sadanud vihmahood olid pigem ebameeldivalt jahedad ja tekitasid vahepeal kehas külma tunnet. Olin kohati kindel, et saan veel kopsupõletiku, sest keha ei tegelenud eriti sooja tootmisega enam. Viimasel ringil lasin kodus sauna sooja panna, et saaks kohe lihased lõõgastust. Finišis oli suur õnne- ja tänutunne, et nüüd siis taas see hullus tehtud, mis siis, et ei tulnud plaanitud aegasid. Olen elus ja hingan. Tunnen valu, järelikult olen elus (A. Ader). See distants ei ole lihtne, usun ka viies kord tuleb, samal ajal ei tohi unustada, et ettevalmistus perioodi tuleb suhtuda austusega. Austa distantsi, siis distants austab sind ja austab sind finišis.