Kuidas sattusid PFA?

Neli aastat tagasi 2016. aasta 16. veebruaril oli paks lumi maas ja öine õhutemperatuur miinus kuus kraadi, kuid vaatamata külmale ilmale kirjutas Endrik Eller PFAst, et eesoleval suvel toimub emotsionaalselt kõrge temperatuuriga sündmus, mida nautida ja millest aastaid hiljem ka lõputuid lugusid rääkida. Mina loomulikult sellele tüüpilise reklaamtekstina kõlanud lausele toona erilist tähelepanu ei pööranud – kes siis reklaamitekste ja neid kirjutavaid inimesi ikka tõsiselt võtab – kuid aastaid hiljem mõistan, kui õigesti Endrik toona tulevikku oskas ennustada.

2016. aasta suvi oligi meeldivalt kuum, nii väljas valitseva õhutemperatuuri, kuid veel rohkem ühe legendaarse PFA korraldatud ürituse mõttes. Sellest, 2016. aasta PFA esimesest suuremast rattaretkest, mis kestis kokku kolm nädalat marsruudil Tallinn – Pariis, sai osalenute ja sealhulgas minu jaoks sündmus, mis muutis nii rattasõitu, rattaga sõitmist ja isegi seda, miks üldse rattaga sõita. Nüüd, mitmeid aastaid hiljem ja nii nagu Endrik ennustas, saab sellest lõputuid lugusid rääkida. Sealt, nelja aasta tagusest ajast tekkis pikem ja senini kestev kokkupuude PFA seltskonnaga.

Põhjus, miks neli aastat tagasi nende punti sattusin oli aastaid peas idanenud mõte minna mõnele pikemale rattamatkale ja just juhuslikult internetist loetud PFA teade mängiski suurepärase võimaluse kätte. Pikka mõtlemist ei olnud, panin ennast kirja ja järgneski juba Endriku eelviidatud kiri ning kõik muu ehk iga-aastased Kevadklassikud, suvised pikemad rattamatkad ja muud sama seltskonna eestveetud üritused.

Mis sind köidab klubi juures?

Võib-olla kõige rohkem ehk nende oskus muuta teatud piirides üritustest osavõtjate elu pakkudes võimalust aktiivseks ja sportlikuks eluviisiks. Kaldun arvama, et PFA eestveetavad treeningud, klubiline tegevus ja aktiivse eluviisi propageerimine on muutnud mingil määral kõigi klubi liikmete või üritustel osalejate ellusuhtumist – rääkimata siis füüsilise vormi paranemisest. See juhtub paratamatult. Vähemalt mina ei tea küll kedagi, kes oleks suutnud vältida oma kehalise suutlikkuse paranemist. Eraldi positiivne ja köitev kõrvalefekt klubi juures on suure hulga meeldivate mälestuste teke.

Hindan seda, et klubi korraldatavad üritused on olnud senimaani kõrgetasemelised ja suurepärase korraldusega. Ehk see ongi üks köitvamatest külgedest klubi juures. Oskus pakkuda võimalust keskenduda spordile ja unustada kõik korralduslikud mured, sest kõik vajalik on juba eelnevalt organiseeritud. Harvaesinev mugavus, kui sinu eest tehakse kõik ette ja taha ära ning sul on võimalus tegeleda ainult oma lemmikharrastusega.

Kui enne rääkisime PFA reklaamtekstidest ja nende tekstide ennustusjõust, siis tasub meelde jätta, et tegemist on ühega neist vähestest klubidest, kelle puhul on katseliselt kindalaks tehtud – nii nagu esimese küsimuse vastuse juures nägime - võime näha ette tulevikku ja seda muuta. Arvan, et ainuüksi selle pärast tasub nendega ka edaspidi asju ajada. Rattasõidud, matkad, ühised treenimised on veel boonuseks sinna juurde. Nii et oma kogemustele tuginevalt julgen soovitada, et kui te ei tea, mida oma üleliigse vaba ajaga peale hakata, küsige nõu PFA-lt. Raudkindlalt suudavad nad teha igati paikapidava tulevikuennustusi või siis vähemalt mõne treeningplaani, mis on ju oma olemuselt samuti prognoos tulevikuks. Täidad plaani ära ja mõne aja pärast oledki seal tasemel, kus treeningplaan ennustas.  

Mida annab sulle PFA ja selle üritused?

Mõeldes PFA kasulikkusest ja neist põhjustest, miks üldse osaleda nende korraldatud üritustel tooksin välja kolm olulisemat aspekti. Märksõnadeks on esiteks füüsis, teiseks mõtlemine ja kolmandaks eluviis. Kõigi nende kolme ühiseks nimetajaks on muutus. Kõigis neis kategooriates on toimunud osavõtjate jaoks läbi PFA treeningutel või üritustel osalemise muutus. Osalejate füüsiline vorm on muutunud paremaks, aktiivne füüsiline tegevus ja positiivsed emotsioonid on mõjutanud omakorda mõtlemist ja kõik eelnev on kaasa toonud muutusi eluviisis.

Eelnevalt oli juttu PFA esimesest tõeliselt suurest rattaretkest Tallinn-Pariis, kustkaudu ka mina neist esmakordselt kuulsin. Sealt samalt rattamatkalt sündis tõdemus, et kui sa kuuga vähemalt 3000 kilomeetrit ei sõida, siis ma ei saa aru miks sa üldse sõidad.

Vaatamata kõvale annusele huumorile on toodud tsitaadis sees veel suurem osa sügavat filosoofilist mõtet. Selleks, et asja või antud juhul sportlikku eluviisi lõpuni mõista ja kõiki peensusi tajuda – saada õpipoisist selliks, sellist meistriks või teisisõnu asjaarmastajast harrastajaks, harrastajast amatööriks ja amatöörist asjatundjaks, pead sa ise asja sees elama. Ei piisa sellest, et vaatad kõrvalt või teed korraks. Oma keha mõistmiseks, enda piiride tajumiseks ja oma maailma mõtestamiseks tuleb asjad füüsiliselt läbi elada. Just pikad ja füüsiliselt rasked ettevõtmised aitavad iseennast paremini tajuda ja vaimu treenida. Olen veendunud, et samavõrra kui mõtlemine ja aju suudavad keha muuta, toimib võrrand ka teistpidi – kehaline tegevus kujundab ümber mõttemustreid ja sinu ellusuhtumist. Ise tegemise käigus sa muutud.

Toon ühe näite, kuidas kehaline läbielamine on muutnud minu mõtlemist ja see omakorda eluviisi. Pikki aastaid oli minu jaoks selge, et kui vihma sajab või ilm on halb, siis rattaga sõita ei saa. Arvan, et ma ei erine siin paljudest. Rattamatkade käigus paraku seda võimalust enamasti pole, et jätad päeva vahele. Kas sajab või ei saja, sõita tuleb ikkagi.

Ühel PFA rattamatkal, kui jälle terve päev oli vihmaga sõidetud, keha oli ebameeldivast olukorrast stressis, aju tegeles ainult negatiivsete mõtetega, toimus ootamatult peas mingi selginemine. Sel hetkel sain aru, et vihm on rohkem mõtlemises olev takistus, kui et füüsiline piirang millegi mitte tegemiseks. Peale seda hetke ostsin korraliku vihmavarustuse ja enam ei ole minu jaoks halba ilma, on vaid vale suhtumine. Muutus mõtlemises on avardanud võimalusi füüsiliseks tegevuseks ja see omakorda on kaasa toonud muutused eluviisis. Võimalusel ja seda on tihti, eelistan autole alati jala käimist või rattaga sõitmist. Kogu muutus sai algtõuke mõistmisest, et vihm on enamasti vaid illusoorne takistus su peas.

Koormates keha ja aju pideva stressiga üle, tehes seda pikka aega järjest jõuad ühel hetkel arusaamisele, et mõned asjad on rohkem sinu mõtlemises kinni. Aju ja keha moodustavad ühe terviku, samavõrra kui aju juhib su keha, muudab ka keha sinu mõtlemist. Treenimise mõte või kehaliselt aktiivne olemise tähtsus ei ole mitte ainult füüsiliselt tugevamaks saamine, kiiremini mäe otsa jõudmine, uus rekordaeg maratonis – jah, kõik see on ka oluline, - kuid see on väline, kehaline, kui soovite, palju tähtsam on hoopis see, mis füüsilise tegevuse ja keha treenimise käigus juhtub sinu mõttemustritega. See ongi muutus, millest enne alustasin. Füüsilisest tegevusest tekib mõtlemise muutus ja sealt omakorda muutub elustiil.

Mis on olnud meeldejäävaim ettevõtmine?

Meelde jääb alati see, mis pakub emotsiooni, olgu see siis ka positiivne või negatiivne. Mida tugevam tunne, seda eredam mälestus. Mäletamisväärivaid ettevõtmisi PFA seltskonnaga on olnud igal aastal. Traditsiooniliste Kevadklassikute kõrval suvised pikemad nädala kuni kolm kestvad rattasõidud Euroopas – Pariisi, Soome, kaks korda Alpides Tour de France'i etapil, rääkimata Tartu-Riia ja muudest päevastest ettevõtmistest. Igal neist on olnud hulk eredaid hetki. Kirjeldan vaid kahte paljudest kirgastest hetkedest enese jaoks. Üks neist ühest äärmusest ja teine teisest. Õigupoolest kõigi nende umbes 10 000 rattakilomeetri jooksul, mis koos ühiste ettevõtmiste käigus läbitud, on mul tuua ühest äärmusest rohkem kui sada näidet ja teisest äärmusest meenub vaid üks seik, mis tagantjärgi on samuti kolinud sinna positiivsete meenutuste kategooriasse.  

See ainus ere äärmus skaala negatiivse poole pealt oli hetk Tallinn-Pariis kolmenädalase tuuri teise nädala neljapäeval. Terve eelmine päev oli alates hommikust sadanud lausvihma ja vihmast märjad rattapüksid olid eelmisel päeval tagumikule jätnud oma hõõrumisjäljed, nii et ühtegi mõnusat istumisasendit ma leida ei suutnud. Lisaks oli selja taga järjekordne pikk, pea kahesaja kilomeetrine päev. Pariis tundus endiselt olevat sama kaugel kui Arktika Antartikast ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks olnud, käisid kõik reisikaaslased mingil arusaamatul põhjusel tol hetkel närvidele. Ainuüksi nende olemasolu oli ärritav. Mitte seda, et nad oleks midagi erilist teinud, ei seda mitte. Loomulikult polnud viga neis, viga oli minu hetkelises emotsionaalses madalseisu, mida veel omakorda võimendas ees terendav vihmapilv.

Niisiis, oled väsinud, emotsionaalselt kurnatud, parajasti ees punti vedamas, tuul puhub vastu, kohe paistab hakkavat vihma krae vahele sadama, eriti sõita ei viitsi ja kõigele lisaks Andres Sampka, kellega koos parajasti ees olime, sõidab nagu nimme minu kiusamiseks meelega kogu aeg 10-15 sentimeetrit eespool, kuigi ta teab ju küll, et kõrvalsõitjaga hoitakse ühte joont. Vähemalt mulle sel hetkel nii tundus, et ta teeb seda meelega. Oled juuksekarva kaugusel sellest, et karjuda Andresele :„Kurat, sõida ühel joonel!“, kuid saad veel viimasel hetkel endast võitu, ei ütle midagi, võtad ennast kokku, lisada kiirust ja kannatad ära. Kõik loomulikult ärritab veelgi rohkem. Mõtled, et mida paganat ma siin üldse teen ja miks ma pidin üldse tulema. Kõik need klassikalised raske hetke mõtted. Ilmselt igaüks on neid mingil hetkel tundnud ja mõelnud.

Pool tundi hiljem jõuad päeva sihtpunkti, kus ootab sind Spa koos saunade, basseini ja lumivalgete linade ning kogu tuuri kõige parema õhtusöögiga. Kõik eelnev tundub ebaoluline ja rattamatka sihtpunkt Pariis ei tundugi enam sama kaugel kui kuu maast. Kogu negatiivne emotsioon on kadunud, kogu situatsioon ja põhjuseta ärritamine tundub tagantjärgi naljakas ja mõtled, et oli ikka suurepärane mõte tulla ja osaleda ning kõik tundub uuesti helge. Hiljem selle situatsiooni üle mõeldes olen märganud, et negatiivsete emotsioonide tajumise piir on minu jaoks tõusnud nüüd märksa kõrgemale. Tühised asjad ei suuda seda enam ületada. Nii et isegi see ainus nelja aasta jooksul olnud negatiivne hetk on muutnud meeldivaks mälestuseks ja omamoodi kasulikuks õppetunniks.

Teisest äärmusest, sellest positiivsest, on valikut keerulisem teha. Meeldivaid meenutusi on otsatult palju. Ilma olulise pingutuseta suudaksin sel teemal lühema mälestusteraamatu välja anda. Kuid kuna interneti mahul, lugejate ajal ning suutlikkusel on piirid, kirjeldan lühidalt vaid ühte meeldejäänud hetke Kevadklassikult. Kes Kevadklassikul käinud teavad, et mida tähendab linna silt. Kes ei tea, siis tegemist on sprindi vahefinišitega. Kes jõuab esimesena sildini saab punkti kirja ja lõputu au ning kuulsuse, mis kestab vähemalt kuni järgmise linnasildini. Ühesõnaga, Kevadklassiku teine päev Saaremaal, Kuressaare linnasilt on kuue kilomeetri pärast, teise päeva lõpufiniš terendab ees, kiirus tõmmatakse viiekümne juurde, tuul undab kõrvus. Passin tuules, vedajad vahetuvad, mõned pudenevad grupist välja ja siis läheb vedama Priit Ailt, veab pool kilomeetrit, on näha, et ta pingutab kõvasti, üritab teisi maha raputada, mööduvad veel mõned sajad meetrid ning näen, et Priidul hakkab raske, saan aru, et ega temagi rauast tehtud ole. Lähen vedama, Priit võtab tuulde ja jälgin silmanurgast, kuidas ta piinleb. Magus hetk, kui näed, et konkurendil on raske. Linnasildini on jäänud  veel mõned sajad meetrid ning 3-4 viimast, kes olid gruppi jäänud alustavad lõpuponnistust. Loetud sekundid hiljem on finiš käes ja sõltumata võidust või kaotusest kõigil emotsioon laes. See oli vaid üks hetk paljudest, mis on emotsiooni tekitanud suurest hulgast meeldejäävatest ettevõtmistest.

Mis on su alanud hooaja eesmärgid?

Hooaja eesmärkidest rääkides, siis ega mul suuri eesmärke polegi. Plaanin sõita mõned (kümned)tuhanded kilomeetri rattaga, nii siin kui sealpool piiri, käia paar või rohkemgi korda jooksmas ja suve jooksul kindlasti vähemalt ühe korra ujumas. Kui vesi suvel mõistliku temperatuuriga on, noh nii 24-25 kraadi, siis võibolla rohkemgi. Kõik muud plaanid ja kavatsused juhtuvad juba käigult. Eks näis, mis hooaja lõpus teoks on saanud ja mis toimunust emotsiooni tekitas.

Kevadeks planeeritud pikem rattamatk Jordaanis jääb küll vist üleilmse pandeemia tõttu ära, kuid eks Eestis on veel endiselt mitmeid huvitavaid kohti läbi sõitmata. Pigem olengi viimastel aastatel valinud rohkem uusi huvitavaid marsruute kui, et jääda kinni harjumuspäraseks saanud võistlustesse või sarjadesse. Suve keskel on plaan minna osalema touri etapil Prantsusmaal ja sõita mõned tõusud Alpides.

Võistlemise ja võistlusspordi osas mul sihti ei ole, kuigi ehk mõnel väiksemal külavõistlusel õnnestub ka kommikott kätte ja medal kaela saada. Samas, ega selle nimel treenima plaani pole hakata. Kardan, et sihikindel treenimine hakkaks segama rattaga sõitmist ja kui on valida rattatreeningu ja rattaga sõitmise vahel, valin pigem viimase.

Kuid üks mis kindel, ujumismütsi triatloni tarbeks ma enesele endiselt ei plaani veel osta. Äkki kunagi hiljem.

Kuidas sattusid PFA ja Tripassioni punti?

See oli klassikaline üks asi viis teiseni lugu - tahtsin kolm aastat tagasi osaleda ühel avavee ujumise võistlusel ja hakkasin selleks treenima hommikuti enne tööd Kalevis ujumas käies, kus märkasin samadel aegadel samuti tihti ujumas ühte sõpra, kes valmistus Otepää ironmaniks. Peale seda kui mul ei õnnestunud oma võistlusele registreeruda soovitas ta võtta uueks eesmärgiks samuti Otepää IM, et talvised pingutused ikka ära tasuksid. Esimest korda kevadel Trappi ujuma minnes tutvusin Toomas Ellmanniga, kes uuris, kes mulle kava teeb ja kuna mul ei kava ega treenerit ei olnud, siis soovitas Priiduga ühendust võtta. Ja nii see läks…

Mis sind köidab klubi juures?

Seltskond ja kvaliteetne trenn - Priit ja Vidrik on suutnud tuua kokku hulga superägedaid inimesi ja pakkuda asjatundlikku hästi struktureeritud treeningvõimalusi.

Mida annab sulle klubisse kuulumine?

Mu kava ei klapi ühistrennidega just kõige paremini, seega teen suure hulga trenne üksinda aga saan ühistrennidest ja meie klubi heast seltskonnast alati suure positiivse energialaengu ja korraliku doosi motivatsiooni edasi treenimiseks.

Mis on olnud meeldejäävaim ettevõtmine?

Ühte meeldejäävaimat on raske välja tuua kuna iga katsumus on isemoodi eriline- emotsioonid, mis kaasnesid esimest korda 2017. aastal 70.3 Ironmani läbimisega, kui see distants tundus veel ulme kategooriast olevat ja esimest korda 140.6 Ironmani läbimisega eelmisel aastal, Naissaarele ujumine, 70.3 Ironmani MM Lõuna Aafrikas. Tundub, et latt liigub järjest kõrgemale….

Mis on su alanud hooaja eesmärgid?

Olen kirjas kahel poolikul Ironmanil ja ühel pikal ujumisel  Vidösternsimmet, mille distants on ca 21+ km. Minu peamine eesmärk on olla poolpika IM’i distantsil kiirem ja tugevam kui eelmine aasta. Vidösternsimmeti jaoks olen võtnud peamiselt läbimise eesmärgi kuna avavee ujumise raskusaste võib ilmast ja tuule suunast sõltuvalt oluliselt erineda. Hetkel on muidugi kõik hooaja spordiüritused koroona tõttu küsimärgi all aga peab lootma parimat.