Kuidas IM läks? Ivar-Illimar Ots: Imeline on see triatlon
Oma triatlonitee algusest räägib Ivar nii:
"Alguses tegin lühemaid triatlone. 2010-2011 plaanisin täispikka ja tegin ka trenni selleks. Mahud olid suured ja tervis ei pidanud. Siis lapsed tulid ellu. Ja siis uuesti 2016-2017 olid erinevad võistlused, sealhulgas olümpiadistants ja poolpikk Keilas.
Poolpikk Keilas läks täiesti untsu, kuna läksin vana rasva pealt peale. Ratas ja ujumine olid enam-vähem, aga rattas adrenaliin segas mõtlemist ja ei tankinud korrektselt. Kuigi ratta peal tundsin imeliselt, oli keha juba ammu miinuses. Peale seda tean kui oluline on kestvusspordis kalorite arvutamine ja toitumisekavast kinni hoidmine. Kui rattalt maha sain, siis krambid ja nii siis ”jooksin” kolm tundi. 2017. aasta sügisel oli seljatrauma ja sellele järgnes raske periood. 2018 suvel sain taas jalad alla. Ironman 70.3 valmistusin selleks, et saada taas liikuma ja tunda rõõmu liikumisest. See mind kannustas ja sellest ka hea tulemus - mindset oli teine. Ma läksin ainult iseendaga võistlema ja hoidsin meeles, et liikumises on rõõm ja jõud. Tulemust ei ole vaja teha. Ja selle mõtlemise pealt tulemus hoopis tuligi."
IM 70.3 tulemusest kirjutab Ivar ise sedasi:
Plaan oli 5:45-6:00 tundi. Aga juhtus nii, et lõpuaeg 5:17.
Plaan 40 min. Sai 39, Kuigi üks silm oli pidevalt akvaariumis ja teine nagu siil udus.
Aga muidu oli mõnus ja hommikul kell 6:40 15,5 kraadisesse vette hüpata polnudki nii hirmus ja kole.
Ratas
Hea plaan avg 32-33 km/h. Tuli välja 35, kui viimase km virgutus- ja sirutusharjutused välja jätta. Hästi oluline eesmärk oli hoida olemine aeroobse peal ja kcal piisavalt tarbida, et ka jooksule mind jätkuks. Kuna ratas hetkel kõige tugevam ja minek oli väga hea ning koduraja eelis, siis oli tegemist, et purakat kinni hoida ning keskenduda toitumisele ja joomisele. Samas sai seda kiirust hästi ja nii hästi, et minu kallis pere jäi kolme vaatamiskohta hiljaks.
Plaan 2:10-15. Sai hoopis nii 1:55
No nii head jooksutunnet ei ole juba ammu nähtud. Ei julgenud nagu väga vajutada, aga vahepeal sai isegi 5 min km joostud ja 1:45 täitsa reaalse eesmärgina hoida. Tavaliselt on mul 90% jooksurajast krambid, kõhuvalu või lihtsalt hirmus raske ja pulss laes, aga seekord olid vist tšakrad lahti ja jooks läks libedalt. Ca 10 km sai isegi grand old triatloniguru hr Ligiga koos joostud. Vana auruvedur läks 5 km enne lõppu muidugi oma teed. Minu tavapärane haamer aga saabus alles 3 km enne lõppu ja geelid jm stuff ei tahtnud enam sees püsida ja sääred krambis. Tuli isegi paarsada meetrit jala tammuda.
Kallis abikaasa Agnes - no mis ma küll sinuta teeks.
Kõige suuremad toetajad on muidugi lapsed Ella ja Anni, kes on leppinud sellega, et autos peab alati lisakoht olema rattale.
Ema Tiiu ja ämm Juta kes lapsi ikka aeg-ajalt hoiavad.
Vend Aimar, kes mulle rattas eeskujuks on olnud ja ikka ja jälle väljakutseid esitab.
Füsioterapeut Helvis Trääder - tänu sinule oleme jalad liikuma saanud.
Rait Pallo - no nende jooksudega ratas lendab.
Mis edasi?
"Täispikk IM istub kuklas, aga siin on vaja väga tarka treeningut ja tugevat vaimu - pead sisemiselt küps olema. Lihtsalt, et nüüd lähen peale, on ohtlik. Ja selga ja keha peab jälgima ja vastupidavaks treenima. Teisiti kui 2010."