Kuulen läbi une, et äratuskell (loe: telefon) heliseb. Teen ühe silma lahti ja näen, et päike paistab juba tuppa ning kõrvu kostub lisaks äratuskella helinale ka aknast lindude vali laul.

Kell on saanud just 5:45 ning siis meenub, et täna on teisipäev ehk Passion for Adventure hommikuveeremise päev.

Ajan end voodist püsti (see on kusjuures kõige raskem hetk kogu hommiku jooksul), vajutan kella kinni ning liigun vannitoa poole. Seejärel tuleb võtta suund eelmisel õhtul valmis pandud rattariiete poole. Kuna pean endiselt end tegelikult õhtuinimeseks, siis tuleb mul teha hommik võimalikuks lihtsaks. Seega rattariidetest kuni joogipudelini välja peavad olema asjad nähtavas kohas. Isegi rattakummid ja kett saavad eelmisel õhtul juba hooldatud.

Kui rattaga välja jõuan, näitab spordikell juba 6:15, kuid muretsemiseks puudub põhjus, sest elan vaid 10 minuti kaugusel Vabaduse väljakust, kus 6:30 paiku koos kogunenud unetute ratturitega stardime. Kui Vabaduse väljakule jõuan, on mitmed tuttavad näod juba platsis. Nii paar minutit peale kella poolt seitset võtame suuna Piritale.

Hommikune linn on kuidagi eriline, seda eriti just suvel. Päike on juba kõrgel ja soojendab, aga linn on veel poolenisti unes. Autosid on vähe ning saab rattaga nautida tühje tänavaid, ilma et peaks muretsema sellepärast, et kellelegi ette jääd.

Kui tavapäraselt alustame hommikuveeremistega aprillis, siis selleaastane koroonakevad seadis ka meile piirangud, mistõttu alustasime hommikusõitudega alles 19. mail. Kuna huvilisi oli palju, siis otsustasime rakendada kahe grupi süsteemi, mis tundus kõigile sobivat.

Õhutemperatuur oli esimesel veeremisel vaid 4 kraadi, aga mis peaasi, kuiv! Hommikuveeremistel meil väga palju reegleid pole, kuid üks nendest on, et vihmaga ei sõida ☺

Hommikuveeremiste hooaeg kestab aga poolde septembrisse. Kauem ei tihka, kuna ilmaolud muutuvad ootamatuks ning päike hakkab tõusma liialt hilja.

Kui sõitjate arv suve jooksul on kõikunud viiest sõitjast kuni 34 lausa, siis rada, mida sõidame on olnud sama. Välja arvatud üks hommik, kus tegime väikese pauna sisse ☺ Tavapärane rada viib meid läbi Pirita ja Viimsi Leppneeme ja Tammneeme, kust siis suuna läbi Randvere ja Mähe kesklinna võtame. Leppneemes või Tammneemes toimub tavaliselt kohtumine meil hommikuse bussiga, millele eelneb hüüatus läbi grupi: „Buuuuuussss“. Läbisaamine on meil tolle bussijuhiga hea, tema võtab hoo maha ja meie hoiame nii tee äärde kui võimalik. Bussijuht viipab rõõmsalt meile tervituseks ja sõit jätkub.

Rattasõit lõppeb meil traditsiooniliselt Vesivärava kohvikus, kus teenindajad meid alati naerulsui ootavad, jättes meile mulje, et oleme selle kohviku jaoks nädala tipphetk (aga kes teab, äkki olemegi? :P ). Menüüs on tavapäraselt puder moosiga (ja/või võiga) ning kohv. Maiasmokad võtavad ka kreemisaia (vms magusa saiakese) kohvi kõrvale.  

Ajame kohvi kõrvale törtsu juttu ja ongi päev saanud suurepärase alguse. Igaüks saab minna oma päevaste toimetuste juurde, pakatamas hommikust saadud energiast.