Miks osalesin Ironman 70.3? Marja Stina Saaliste
Metsamürgli trennist algas Marja Stina teekond Ironmani spordipeoni. Esialgu küll jooksjana tiimiga triatloni läbinud naine on aga vaikselt käe triatlonimaailmale andnud, sest maanteeratas on ostetud ja arvab ega ta ujumisestki pääse.
Miks osalesin Ironman 70.3?
Minu osalemise soovi tuleb alustada palju kaugemalt. Nimelt olen mina üks nendest, kes
enne Tripassioniga liitumist ei teadnud, et peale jooksmise on ka teisi toredaid jooksmisega niivõrd hästi kokkusobivaid spordialasid. Tripassionisse jõudsin ma läbi juhuse - 2019. aasta lõpukuudel ei teadnud ma, kuidas spordiga edasi minna. Ei tundnud enam motivatsiooni ja jõudu. Seetõttu, kui tuli võimalus kandideerida projekti “Eesmärgiks Tallinna Maraton”, otsustasin osaleda. Väljavalituks ei saanud, aga sõber, kes oli selleks ajaks juba pikemat aega Tripassioni liige olnud ja mu kandideerimise protsessi sotsiaalmeediast kõrvalt näinud, kutsus mind kaasa Tripassioni metsamürgli trenni (mis kujutab endast jooksutrenni Glehni pargis). Peale seda trenni kontakteerusin treener Vidrikuga ja panin ta valiku ette - kas ta otsib mulle jooksupere või laseb mul Tripassionis ainult jooksutrenne teha.
Alates 2020. aasta jaanuarist jäin ma Tripassionisse ja hakkasin jooksutrenne tegema. Oi-oi, sellest alates hakkas teekond, kus ma sain lõpuks aru, mida tegelikult jooksmine tähendab ja milliseid igasuguseid toredaid-piinavaid võimalusi on (jooksu)kiiruse arendamiseks olemas. Kuna ma aga juba Tripassionisse jõudnud olin ja Ironman on triatleetide-triatlonistide pidupäevaks, tundus igati intrigeeriv mõte ka ise sellest spordipeost osa võtta. Küll aga tiimiga, sest selleks ajaks ratast mul ei olnud ja ujuda ma (veel) ei oska. Nii leidsingi, küll klubist väljastpoolt, tiimiliikmed ja treenimine Ironmaniks sai alata!
Eesmärk?
Meie tiimi nimeks oli “We Tri To Have Fun” ehk ka IM-i eesmärk oli üritust ja sporti
nautida! Need eesmärgid said ka täidetud. Muidugi oli enda isiklik (salajane) jooksuraja
unistus parandada oma senist poolmaratoni aega ning tutvuda Ironmani korraldusega, et
äkki ikkagi on ka minul tahe millalgi triatlon läbida... Sest olgem ausad, kui ühistrenne
pidevalt tripassionlastega koos teha, siis paratamatult kõlab kogu aeg kõrvus ka jutt ratta- ja ujumistrennidest, mida oleks ka ju nii tore koos teistega teha... Ja arvestades, et juba paar kuud peale klubiga liitumist ehk aprillikuus “andsin ma alla” ja ostsin maanteeratta treener Vidriku eestvedamisel, siis ega ma vist ka ujumise proovimisest pääse...
Kuidas läks?
Ma arvan, et kõik teavad seda tunnet, kui järsku keset võistlust vaatad oma kella ja kell
näitab imelikult kiiret jooksuaega. Tükk aega mõtled, kas kell on lolliks läinud või ongi jalad kerged ja jooksukiirus ENDA kohta hea. Seekord õnnestus tõdeda viimast ja parandada oma isiklikku (rahulikku) poolmaratoni aega rohkem kui 8 minutit! Aga eks sellel on suur roll ka tiimil - tiimi ei saa ju alt vedada, kui teised tiimiliikmed nii tublid on! Lisaks, kui terve jooksurada on palistatud Tripassioni valjuhäälse ja parima fanclub’iga, siis tuleb ju “Kordki elus pingutada”! Ja päeva lõpuks on meie endi suurimaks konkurendiks meie ise ning eneseületus ongi kõige parem preemia!
Meeldejäävaim hetk?
Ironman ise kui suur spordipidu ongi midagi sellist, millest vaid ühte hetke on raske
kirjeldada. Ehk terve võistluspäev on teise hõnguga. Kell 05.05 hommikupuder, kell 6.55
külmetad Harku järve ääres, et tiimikaaslane vette saata ja mõni aeg hiljem vaatad, kuidas veel hämarasse hommikusse kaob tiimi ratturi roosa rattasärk. Seejärel suundud teisele hommikusöögile ning jooksustardi ajaks on tunne, nagu oleks juba õhtu käes, sest päev on lihtsalt nii vara alanud! Aga see kõik on täielikult seda väärt ja naeratus finišis ületab kõiki neid kordi, kus enne trenni mõtlesid “aga äkki täna puhkaks ja mängiks hoopis”. Ja kui finišis näed veel kõigi tripassionlaste rahulolevaid nägusid, siis saabki lugeda kogu ürituse puhtaks naudinguks.
Minu osalemise soovi tuleb alustada palju kaugemalt. Nimelt olen mina üks nendest, kes
enne Tripassioniga liitumist ei teadnud, et peale jooksmise on ka teisi toredaid jooksmisega niivõrd hästi kokkusobivaid spordialasid. Tripassionisse jõudsin ma läbi juhuse - 2019. aasta lõpukuudel ei teadnud ma, kuidas spordiga edasi minna. Ei tundnud enam motivatsiooni ja jõudu. Seetõttu, kui tuli võimalus kandideerida projekti “Eesmärgiks Tallinna Maraton”, otsustasin osaleda. Väljavalituks ei saanud, aga sõber, kes oli selleks ajaks juba pikemat aega Tripassioni liige olnud ja mu kandideerimise protsessi sotsiaalmeediast kõrvalt näinud, kutsus mind kaasa Tripassioni metsamürgli trenni (mis kujutab endast jooksutrenni Glehni pargis). Peale seda trenni kontakteerusin treener Vidrikuga ja panin ta valiku ette - kas ta otsib mulle jooksupere või laseb mul Tripassionis ainult jooksutrenne teha.
Alates 2020. aasta jaanuarist jäin ma Tripassionisse ja hakkasin jooksutrenne tegema. Oi-oi, sellest alates hakkas teekond, kus ma sain lõpuks aru, mida tegelikult jooksmine tähendab ja milliseid igasuguseid toredaid-piinavaid võimalusi on (jooksu)kiiruse arendamiseks olemas. Kuna ma aga juba Tripassionisse jõudnud olin ja Ironman on triatleetide-triatlonistide pidupäevaks, tundus igati intrigeeriv mõte ka ise sellest spordipeost osa võtta. Küll aga tiimiga, sest selleks ajaks ratast mul ei olnud ja ujuda ma (veel) ei oska. Nii leidsingi, küll klubist väljastpoolt, tiimiliikmed ja treenimine Ironmaniks sai alata!
Eesmärk?
Meie tiimi nimeks oli “We Tri To Have Fun” ehk ka IM-i eesmärk oli üritust ja sporti
nautida! Need eesmärgid said ka täidetud. Muidugi oli enda isiklik (salajane) jooksuraja
unistus parandada oma senist poolmaratoni aega ning tutvuda Ironmani korraldusega, et
äkki ikkagi on ka minul tahe millalgi triatlon läbida... Sest olgem ausad, kui ühistrenne
pidevalt tripassionlastega koos teha, siis paratamatult kõlab kogu aeg kõrvus ka jutt ratta- ja ujumistrennidest, mida oleks ka ju nii tore koos teistega teha... Ja arvestades, et juba paar kuud peale klubiga liitumist ehk aprillikuus “andsin ma alla” ja ostsin maanteeratta treener Vidriku eestvedamisel, siis ega ma vist ka ujumise proovimisest pääse...
Kuidas läks?
Ma arvan, et kõik teavad seda tunnet, kui järsku keset võistlust vaatad oma kella ja kell
näitab imelikult kiiret jooksuaega. Tükk aega mõtled, kas kell on lolliks läinud või ongi jalad kerged ja jooksukiirus ENDA kohta hea. Seekord õnnestus tõdeda viimast ja parandada oma isiklikku (rahulikku) poolmaratoni aega rohkem kui 8 minutit! Aga eks sellel on suur roll ka tiimil - tiimi ei saa ju alt vedada, kui teised tiimiliikmed nii tublid on! Lisaks, kui terve jooksurada on palistatud Tripassioni valjuhäälse ja parima fanclub’iga, siis tuleb ju “Kordki elus pingutada”! Ja päeva lõpuks on meie endi suurimaks konkurendiks meie ise ning eneseületus ongi kõige parem preemia!
Meeldejäävaim hetk?
Ironman ise kui suur spordipidu ongi midagi sellist, millest vaid ühte hetke on raske
kirjeldada. Ehk terve võistluspäev on teise hõnguga. Kell 05.05 hommikupuder, kell 6.55
külmetad Harku järve ääres, et tiimikaaslane vette saata ja mõni aeg hiljem vaatad, kuidas veel hämarasse hommikusse kaob tiimi ratturi roosa rattasärk. Seejärel suundud teisele hommikusöögile ning jooksustardi ajaks on tunne, nagu oleks juba õhtu käes, sest päev on lihtsalt nii vara alanud! Aga see kõik on täielikult seda väärt ja naeratus finišis ületab kõiki neid kordi, kus enne trenni mõtlesid “aga äkki täna puhkaks ja mängiks hoopis”. Ja kui finišis näed veel kõigi tripassionlaste rahulolevaid nägusid, siis saabki lugeda kogu ürituse puhtaks naudinguks.