Teadlikult alustasin rattaga sõitmist 1996. aastal, siis oli mul kasutada isa Turist, mida ta oli ise moditsifeerinud - taga oli lai kumm (sisekummiga) ja ees oli n-ö võiduka kumm (liimitav). Kruvisin sealt porikad paha, panin peale oinasarved, lisasin pedaalidele korvid, traadist keerasin endale joogipudeli hoidja (milleks oli 0,5 liitrine Sprite pudel) ja võidu ajamine võis alata.

1997 vaatasid vanemad, et võiks ju poisil oma ratas olla ja kuskilt turult saime 700 krooniga mingi rohelise Start Shosse, mille keskjooks andis suhteliselt kiirelt alla, vända kinnitused logisesid ja raamile tekkisid mõrad. Ühesõnaga sellest käis mul jõud üle.

Kiirelt leidsime tee kunagisse Kino Kosmose kõrvale legendaarse Kalju Kochi rattapoodi, kust sai juba 3500 krooniga Kalju modifitseeritud Start Shosse, kus oli taga 6-ne kassett ja Look pedaalid. Esimest korda ma tundsin, kuidas rattasõit saab olla mõnus!

1999 aastal, kui soovisid ajaga kaasas käia, siis sul pidi olema linkidega ratas. Tookord oli väga tugev võistlusrataste hierarhia ja naljalt keegi endale uut ratast osta ei suutnud. Sellegi poolest õnnestus mul saada läbi Lauri Resiku (soovitan üles otsida, kellega on tegu) Peugeot Competition 6000 (kroom-molübdeen raam), millel olid 26-tollised jooksud, mis oli tooaeg isegi n-ö spets TRI ratas. Linkideks Shimano 105 ja sinna alla sai veel ostetud aasta hiljem Gipiemme võistlusjooksud (alumiiniumist ja vist 40 mm). Selle rattaga tulin 2000. aastal Otepääl noortes Eesti Meistriks. 

2001 oli selge, et 26-tollistega sa tulemust siiski ei tee ja ostsin Ain-Alari käest tema 2000. aasta EMV esikoha ratta GT ZR2000 - alu raam ja Shimano Ultegra, lisaks veel Rolf jooksud. Taseme vahe Peugeot'ga oli korralik ja tundsid ennast taaskord nagu 1997, kui ma Kalju rattaga koju sõitsin. Seda ratast jätkus mulle täpselt kaheks aastaks - kuna kui kaks suurt meest on seda väänanud, siis ükski raam ei ole igavene.
2004. aastal tuli Merida (mudelit ei mäleta aga sama, millega Kalev Chocolate Team sõitis). Tavalise alu raamiga, Ultegra, Mavic Equipe jooksud, TRI pulgad peal ja tulin sellega samal aastal Eesti Meistriks meeste klassis. 

Kuna sõitsin siis n-ö Veloplussi/Merida alla, siis sain veel testida kahte karbon raami, millest üks läks kohe katki ja teine oli mega pehme. Ehk siis minu esimesed karbonraamid olid pigem pettumused.
2008 liitusin Hawaiiga ja Scott CR1, pärast neid pehmeid Meridaid oli Scott väga jäik ja mõnusalt juhitav. Kindlasti taaskord edasiminek tehnika osas - Shimano Ultegra, võistlusjooksud alla, TRI lenks peale ja tulemus ratta taha ei jäänud.
2010 tuli minu esimene spets TT ratas - Scott Plasma 20 aka Roosi. Punane iludus :) rohkem pole sõnu vaja, 2010 aastal Eesti Meister poolpikas distantsil.
2011. aasta Scott Speedster'ist on kurikuulus pilt, kuna mul oli too hetk ainult TT ratas, siis ostsin Speedsteri puhtalt trenni rattaks, millega kilomeetreid koguda ja maanteel võistelda. Pilt on tehtud 2012. aastal TriStar111 Mallorca stardis, kus laagri lõpus väikse kontrolka tegin, TOP10 koht. Samal aastal panin Pärnu Rattarallil maoka, kus ma olin ainuke, kes lingi rusikaga sirgeks lõi ja finišisse veeres, teised jäid karboni tükke kokku koguma. Ehk siis väga hea lollikndel alu ratas :)
Siit edasi on läinud suht ebahuvitavaks - maantekaks Scott Foil (hetkel juba teine), TT omadest on läbi sõidetud 2 Scott Plasmat ja hetkel Canyon Speedmax, MTB/ talvekas Classic 29´er pikkade porikatega. Huvitavatest ratastest ehk tasub esile tuua punane Scott Foil 20, millega sai Tallinnast-Pariisi sõidetud 2016. aastal.  
Ära märkimist väärib veel Scott Plasma 10, mis on aastast 2012 kuni Vidrik selle mult ära ostis, edasi on juba ajalugu. Minul selle rattaga väga edu ei olnud, kui siis TriSmile Triathlon II koht 2014, enne ja pärast seda oli palju ebaõnne, vigastused jne. Ühesõnaga - ideaalne varustus ei too alati tulemust.