Ühingut luues oli selle eesmärk arendada sportlikku elustiili ja pakkuda vaheldust tava spordiklubidele. “Me soovime läheneda harrastusspordile läbi seikluse ja avastamise,” sõnastati idee. Nii toimuski esimestel aastatel koos treenimine peamiselt just rattasõite silmas pidades. Tekkis treeningrupp, sest peamine valmistumine oli 2016. aastal kolmenädalaseks Tallinn-Pariis velotuuriks „Tour2france“

Velotuurist on Priit Ailt kirjutanud liigume.ee artiklis järgmiselt: “Hollandi reisilt koorus idee imiteerida järgmisel aastal (2016) Tour de France´i ja sõita kolme nädala jooksul ajaliselt vähemalt sama palju, kui Tuuri keskmine sõitja. Nii tekkis Tour2France, ratta-melomaanide-matk-ekspeditsioon-tuur läbi Euroopa! Google maps´i ja Strava toel leidsime (mina, Andres ja Endrik - Tour2France korraldajad), et ideaalne rada viiks meid laevaga Stockholmi, sealt esimese nädalaga Kopenhagenisse, teise nädalaga Amsterdami ja kolmandaga Pariisi. Kogu tripp 18 sõidupäeva, 2700 km, üle 100 tunni emotsioone sadulas ja veel sama palju tunde linnades, kuhu ma enam tõenäoliselt kunagi ei satu. Viimaseks kirsiks tordil näha õige Tuuri finišit Pariisis ja kiskuda silma nurka pisarat.”

Kevadklassiku korraldamine tegelikult sai alguse juba enne Passion For Adventure loomist. Täpsemalt siis 2014. aastal treenis Endrik Ironman Kopenhaageniks “Sain aru, et rattasport on raske sport ja trenni oli vaja teha,” meenutab Endrik ajakirjas Ma olen jalgrattur. “Kilomeetreid ei kogunenud, vaja oli kuidagi intensiivsemalt neid koguda. Küsisin sõber Marko Varikult, et mis arvad, kui sõidaks Tallinnast Pärnu, sealt Tartu ja siis tagasi Tallinna. Tundus crazy, aga teeme ära.” Alguses ühes pundis kolme päevaga 500 kilomeetri sõitmisest paarikümneses pundis on tänaseks välja kasvanud juba üritus, millel osalejate limiit ning mitu erinevat tempogruppi. 

Ka said traditsiooniks juba Tour2France valmistumiseks olnud hommikused kohvisõidud, ainult nimi on muutunud - iga teisipäev suvisel hooajal on hommikuveeremine 6.30 Vabaduse väljakult. Loe varasemat artiklit Postimehes. 

Pärast Pariisis käimist, ei jäädud aga mõnulema ja puhkama. Juba tulid uued toredad mõtted ehk Tour2Hel, täpsemalt siis Tallinn - St.Peterburg - Helsingi rattatuur 2017. aastal. Kontseptsioon jälle lihtne - kuus päeva ja 1000 kilomeetrit.

Sama aasta oli hea veel teisekski pikemaks rattasõiduks - Tartu-Riia 300 kilomeetri vallutamine. 19 osalejast paljudele oli see sõit jõudmine uude sajasse. Ja samas näitas see sõit, et sõidab ikka rattur mitte ratas. Nimelt vaadati sõidu alguses pika pilguga ratturit Toomast, kes oli tulnud rada läbima 12 aastat tagasi õppelaenu eest ostetud rattaga, millele enne pikka sõitu pani mees uued pudelikorvid ja võttis maha liigseks raskuseks olnud pakiraami. Imekergete süsinikkiust raami, kõrge pöiaga jooksudega ja muude väntamist lihtsamaks tegevate kallite lisavidinatega ratta omanikud vaatasid tavaliste tossude ja ilma klippideta pedaalidega maastikurattal sõitvat meest kahtleva pilguga. Kuid Riias oli see kahtlev pilk asendunud imetlusega :)

Riias õhtusöögil rääkis Priit esimest korda välja ka plaani triatloniklubi Tripassion asutamise kohta. Sama aasta oktoobrist hakkasidki triatlonitrennid pihta. Eelmistest hooaegadest ühiselt treeninud ja kokkuhoidvast "Mürsikute" seltskonnast kasvas klubi, kus veebruari seisuga igapäevaselt treenivad enda eesmärkide suunas 100 klubiliiget. Triatlon on võitnud paljude inimeste tähelepanu ja tekitanud soovi ennast proovile panna. Nii on klubiliikmed osalenud pool- ja täispikal IronManil Otepääl ja Tallinnas, lisaks mitmed lühemad triatlonidistantsid, näiteks Kõrvemaa ja Pärnu triatlon ning meistrivõistlused olümpia distantsil.

“Esimese hooga oli eesmärk pakkuda kvaliteetseid treeninguid ja enda jaoks panime paika, et peaksime kokku saama vähemalt 30 inimest. Vidrikuga mõtlesime, et kui kokku ei saa, siis rohkem ei tee,” meenutab Priit klubi algust. Kohe aga oli oluliselt rohkem liikmeid ja sealt edasi pole inimeste kogumine enam eesmärk olnud. Siiski on ühistreeningute kohad üldiselt täis, aga vaatamata sellele on klubiliikmeks soovitud muude hüvede pärast nagu näiteks triatlonilitsents, klubiriided või gruppi kuulumine. Lisaks trennidele toimuvad Tripassionil ka mitmed sotsiaalsed üritused. Jõulupeost on välja kasvanud hooaja avapidu, kus tutvustatakse alanud aasta plaane ning jagatakse klubiliikme pakette.

“Pigem on see ka tutvumisõhtu, sest sügisel tuleb tavaliselt klubisse 20-30 uut nägu ja siis on nii vanadel kui uutel liikmetel hea omavahel tutvuda. Mõtleme, et sotsiaalseid üritusi tulekski rohkem teha. Trennigruppe on erinevaid ja nii ei nähtagi üksteist väga treeningutel,” selgitab Priit. Möödunud aastal toimus esmakordselt ka hooaja lõpupidu ehk sügispäevad, mis osutus üpris menukaks. Nii planeerivadki Priit ja Vidrik sobivat aega, et taas augusti lõpus või septembri alguses hooaja lõpupidu teha. “See oleks üritus, kus kokku võtta toimu ja oleks ka õueprogramm, n-ö suvepäevad” kirjeldab Priit.

Legendaarsed ja populaarsed on ka Tripassioni laagrid. Jaanuaris-veebruaris on alati suusalaager Tehvandil. Kuigi sel talvel lumega ei vedanud, siis oli ikka kohal 20 laagerdajat, kes siis jooksid ja sõitsid rattaga. Juuni alguses on Tehvandil Otepää Ironmani ettevalmistuslaager, mis kestab nädala ja kus tavaliselt üle 30 osaleja. Koos Hawaii Expressiga sõidavad paljud klubiliikmed aprillis kuskile soojale maale rattalaagrisse. “Meie pakume seal grupijuhiteenust ja teeme lisaks õhtuti veel oma trenne, samuti sotsiaalsed tegevused,” kirjeldab Priit Tripassioni panust lõunalaagris, kus osaletakse kolmas aasta. Lisaks on terve hooaja jooksul improviseeritud väljasõidud - keegi pakub välja, et võiks rattaga sõitma minna ja kutsub endaga koos huvilisi kaasa.

Nagu suhkur kärbestele, nii tõmbavad Prantsusmaa sõidud suurema huviga rattureid. Nii oligi 2018. aastal lisaks L’Etape du Tour’il osalemisele enne seda velotuur Milano-Annecy - kolm päeva, kilomeetreid üle poole tuhande ja tõusumeetreid kümne tuhande kanti. Seiklus, mis sugune, sest mägedes on igaüks ikka enda eest väljas ja grupis sõitmist seal naljalt ikka pole. Annecys olid ratturitel jällegi rinnad uhkusest kummis ja näod naerul. Sarnane kontseptsioon toimis ka järgmisel aastal - Nizzast üle Alpide Annecysse, et pärast seada L’Etape du Tour’i stardijoonele Albertville’is. Ja nagu eelmises blogipostituses juttu oli, siis sel aastal on rõhk 500 sõitudel, mis aga triatlonimaailmas toimumas ja plaanis on, siis sellest juba järgmises blogiartiklis.